Käes on viimane koolivaheaeg 12 aasta jooksul... See on juba huvitav paar päeva olnud. Mõtlesin, et teeks see kord midagi huvitavat. Nii ma nüüd istungi Raplas vanaema juures ning homme sõidan jälle Tallinna.
Midagi huvitavat millest kirjutada pikalt pole juhtunud enam pikka aega... Kuigi väiksemaid asju toimub aeg-ajalt. Viimane mainimist väärt üritus oli Asashio ja Miyako White Day pidu, mis oli küll huvitav, kuid oleks võinud olla palju huvitavam. Nagu tavaliselt peale Tallinna pidu sai Koidu korteris ööbitud. Uni sai täis magatud ning raamatut isegi rahulikult loetud enne lahkumist.
Huvitav oli see asi, et järgmine ööbimiskoht oli ainult 4 minutise autosõidu kaugusel Koidust. Seal sai alguses interneti parooliga jamatud ning rahulikult natuke loetud enne trenni minekut. Trenn oli pikk ning väsitav, kuid hea selles osas. Peale tagasi jõudmist sai tellitut pizzat ning isegi hetkeks F1 vaadatud, kuid kogemata jäi Mihklil käima film Hussein'i pojast ning F1 peale sai alles siis kui võidusõit läbi oli alles.
Ei mäleta nüüd enam kas sai üldse Mihkli pool magatud või olin terve öö lihtsalt üleval. Pidev tilkumine akna taga ei lasknud kiiresti magama jääda ning kuue ajal ärgates avastasin, et isegi olin magama jäänud mingi hetk vist. Hommikusöögiks kaks pizzalõiku, võileib ja kohvi oli väga hea(kell kuus hommikul :D). Sealt edasi sai nauditud kevadise Tallinna võlusid: läbi lompide kihutavad autod, mis pritsivad pool kõnniteest täis, aukudega kaetud kõnniteed. Teekond raudtee jaama oli lühike.
Rongi peale sai jälle loetud edasi raamatut. Raplasse jõudes oli Tallinnas sadanud vihm muutunud lörtsi sajuks, mis muutis terve tee väga valgeks. Vanaema juurde jõudes oli mu must jakk, peaaegu valgeks muutunud. Edasi sai rahulikult end sisse seatud ning arvuti lahti tehtud, nii unustasingi ära mida ma siia tegelikult tahtsin tulla tegema.
Seejuures on Raplas olles pluss see, et kõht pole kunagi tühi. Lisaks sain aru, et olen mingis mõttes olen ma muutunud, võrreldes sellega, mis ma kunagi olin. Enam ma ei taha kõike, mis tundub huvitav, vaid nüüd tahan asju, mis on head ning kvaliteetsed. Kuid üks tõsiasi on ikkagi, siin olles ei ole kunagi tühja kõhu tunnet, sest alati on midagi hea süüa.
Pole midagi erilist enam kirjutada jäänud... Homme sõidan tagasi Tallinna eks näeb, mis seal toimub. Plaane on, aga need muutuvad minu jaoks juba tavalise kiirusega. Kuid on ka neid, mis ei muutugi.
Kõik... kui kunagi veel viitsin/leian aega kirjutada eks ma kirjuta siis...
